Head-on tackling of soul health problems: the bribed energy of officials and other gangsters
and a community opener for the Estonian translation of Tagepedia
DE-DOMINATORING OF AUTHORITARIAN BEASTS HOW-TO, EXERCISE 1.1
Please take a look at a short, but important foreword to this how-to series.
THE VITAL COEXISTENCE OF TECHNOLOGY AND OUR SENSE OF HUMOR
The Swiss philosopher Carl Jung has joked seriously about the humankind that the hope of our survival lies in the development of technology and our sense of humor. Creative writings of this kind fit into our De-dominatoring of Authoritarian Beasts How-to series naturally.
You can find my letter to the Administration of literary rights in Sweden below asking for permission which I failed to get – stubbornly without explanation – to translate a few stories from “Tales for children from 18 years of age” by Tage Danielsson to Estonian. You can find a little online Tagepedia (a collection of Tage’s tales) in the original language over here:
I got this book as a present from my Swedish teacher when I was 16 year old studying as an exchange student in Linköping at the end of my visit, so you can read the title diagonally.
My request for permission was written in Swedish with an appendix in Estonian, so please use an online translator to read the following. In order to support this request and join our community, you can leave your first name, surname and email address at the email address provided on our website along with a donation if possible in order for your name to be additionally included in a public request to lift the mysterious ban on translating Tage Danielssons tales to Estonian.
This request will be made available here and the Administration of literary rights in Sweden notified after 100 donating Estonian supporters have signed the request. In case of receiving 100 donations from supporters outside Estonia, I assume that my English is considerably more fun to read than the output of Google Translate, so in the absence of any native English translator I can try to translate some of these tales to English, too. Let’s direct some healthy energy towards the blocker officials to free up some of Tage’s critical humor and his healing humanist wisdom!
KOGUKONNA LOOMINE MÖLA OHJELDAMISEKS, MÕTTE VABANEMISEKS JA ELUTERVE HUUMORIMEELE TAASTUMISEKS EESTIS
Nagu eelnevas juba välja pakutud sai, tekkis mõte luua kogukond elutervete hingede varustamiseks elutarga huumoriga Tage Danielssonilt. Selleks pöördume Rootsi kirjanduslike õiguste haldaja poole niipea, kui 100 annetajat selle ettevõtmise toetamiseks kokku oleme saanud. Vähem vast ei kvalifitseeru piisavaks huviks selle teema vastu Eestis. Tänud kõigile, kes eeltoodud aadressil annetajatega liituda või lihtsalt oma allkirjaga üritust toetada otsustavad!
Järgneva rootsikeelse teksti ingliskeelne tõlge eelviidatud automaattõlkija esituses paistab täitsa mõistlik olevat v.a üks rootslaste nali, mille tõlkimine ongi keeruline. Selgituseks, et "knäcker på ostkanten" tähendab ühtaegu nii "närivad juustuserva" kui ka "ohustavad idapiiri", millest viimase n-ö tehiskommunist igati poliitkorrektselt enda teada jättis. Kõigepealt aga veel viimane valik Tage Danielssoni muinasjuttude originaale, mille keegi hea inimene kunagi netti üles on pannud ja mis erinevalt paljudest teistest Tage juttudest veel maha võetud ei ole, seejärel kiri ise ja kirja lõpus näiteks ka üks minu poolt kunagi eesti keelde tõlgitud Tage jutt kogumikust “Jutte lastele alates 18. eluaastast“:
Tagepeedia, esialgne valik lugusid sinna
Mulle endale tundub, et niisuguse Tagepeedia tõlge eesti keelde võib paljuski aidata meil ümberringi toimuvale adekvaatsemalt reageerida ja ühtlasi ka eestlastena ellu jääda. Neid lugusid on veel palju, aga loodetavasti jõuan millalgi neist kõige olulisemate tõlkimisega tegeleda eeldusel, et õnnestub rootslasi selle kummalise keelu mahavõtmises veenda.
Hej!
Vi har en demografisk kris i Estland – vår redan katastrofiska födelsetal sjönk med 16% förra året och i år verkar den bli ännu värre. Jag är övertygad om att anledningen är uppdelning av samhället med hjälp av radikalfeminism och politiker köpt av för detta ändamål. Det postsovjetiska samhället är betydligt mer sårbart för sådan finansiell terrorism än Västeuropa.
Jag skrev om detta i 2005 i en e-postföljetong tillsammans med en skolkamrat från Linköping där jag läste i ett år som utbytesstudent i 1991 då Estland blev fritt igen och 3 gymnasieelever från Estland bjöds in till Sverige för att lära känna det svenska språket och kulturen. Det var nära Tage Danielssons stil, kan man säga – allvarlig på ett humoristiskt sätt. Och vi även använde några av hans sagor för att bättre nå fram till den intet ont anande allmänheten i Estland om jag ska vara ärlig. Jag förutsåg händelserna idag på den tiden ganska exakt och hon lät mig sätta upp vår korrespondens i stil med brådskande dialog mellan Mars och Venus för att varna det estniska folket för att föra in radikalfeminism till landet.
Tyvärr blev jag alltmer förföljd av förrädiska och korrupta estniska maktstrukturer och blockerad från samhället. Vårt litterära bidrag till det estniska folkets säkerhet samt feedbackkommentarer raderades och resultaten är nu här. Inklusive en ersättningsbefolkningsökning i Estland med flera procent med rysktalande "ukrainer" som kallas för "flyktingar". Som ett resultat har estländare nu förblivit en minoritet även i sin egen huvudstad och partiet som suttit vid makten de senaste tjugo åren vidmakthåller sin makt under de senaste par år genom att tillskansa sig makten med hjälp av i-val och maktstrukturer.
Jag antar att en sådan kombination av horder som knäcker på ostkanten nu måste vara oroväckande för t.o.m. det svenska folkets säkerhet, så jag undrar om Er organisation kan och vill ge mig tillåtelse att sätta upp webbsajten (på en webbserver utanför Estland den här gången) med översättningar av de mest aktuella bitar av Tage Danielssons "Sagor för barn över 18 år" ordentligt för att få det estniska samhället att funka igen? Och vilka är begränsningarna för att översätta den här boken helt annars?
En lite uppdaterad/improviserad version av min översättning från 2005 av "Sagan om den stora ordransoneringen" till estniska följer som ett exempel.
Med bästa hälsningar,
Andres Sulling
* * *
Muinasjutt suurest möla ohjeldamisest
Ühel päeval ütles Meie Isa oma kaasale:
"Kuule Õyeriin, see on päris jube, kuidas inimesed üksteise võidu muudkui latravad ja latravad kooris. Minu meelest on viimasel ajal mingi järjest arulagedam säutsumine sellele veelgi hoogu juurde andnud. Minusuguse jaoks, kes kõike näeb ja kuuleb, on see ausalt öeldes pisut ärritav, peaks mainima."
"Nüüd ei pea sa mitte rumal olema, Kalev-Krisostoomus," lausus Meie Isa kaasa. "Väikese jutupausi võiksid aeg-ajalt vaesekestele inimestele vast ikka lubada."
"Jutupaus jutupausiks," ütles Meie Isa, "aga nüüd tuleb sellele igavesele kädinale ükskord lõpp teha. Olgu ma neetud, kui ma nende möla pisut ei ohjelda."
"Siis ole nii hea ja jää oma meesterahva juurde," turtsus Meie Isa kaasa. "Minu eitede kallale sa ei lähe, pea seda meeles!"
"Ja-jah, Õyeriin, ärme selle kõige pärast endale liiga suurt tüli tee," sõnas Meie Isa leplikult. "Kui kõik härrased vaiksemaks jäävad, siis olukord mingil määral vast ikka paraneb."
Meie Isa istus maha ja mõtles.
"Nüüd tuleb mul mitte kitsi, vaid hoopis tõeliselt heldekäeline olla," arutles ta. "Annan neile kümme tuhat sõna päevas, sellest peaks va kurivaimudele ju ometigi piisama. Mis see siis teeb, kolm miljonit kuussada viiskümmend tuhat sõna aastas... kaldun arvama, et liigaastateks millegi täiendava määramisega ma oma pead vaevama küll ei hakka, sel päeval võiksid nad taeva pärast oma lõuad pidada... ja siis noh-nii umbes seitse-kaheksakümmend aastat... njaa, kui ma nüüd kogu oma julguse kokku võtan ja igaühele neist sada miljonit sõna eraldan arvestusega sünnist saati, siis jääb neile igatahes küllaldane varu ka üheks pikaks ja venivaks lahkumiskõneks."
Selle sõnumiga tegigi Meie Isa kõigile meessoost inimestele tiiru peale. Ühtlasi anti teada, et iga kord, kui keegi miljonkordse arvu sõnu ületab, heliseb kõnealuse kõrvus justkui väike kell. Ja kui kellegi sõnamoon peaaegu otsas on ja ainult kümme sõna veel järele on jäänud, heliseb see kell ühe minuti jooksul lühikeste signaalidega.
Selgus, et Meie Isa oli arvestanud õigesti nagu tavaliselt. Ainuüksi teadmine, et sõnamoon on piiratud, pani paljud maailma kõige jutukamatest härradest maha istuma ja viivuks järele mõtlema iga kord, kui kelluke kõrvus helises. Võib-olla olen liiga palju rääkinud, mõtlesid nad. Võib-olla peaksin hakkama veidi rohkem mõtlema ja rääkima pisut vähem. Ja siis mõtlesidki nad viivuks järele, enne kui rääkimisega jätkasid. Oma rõõmuks nad täheldasid, et nende kõne muutus seeläbi palju seostatumaks ja huvitavaks kuulata, ning tänu Meie Isa targale otsusele toimus nende elus suur edasiminek.
*
Siiani on ainult kolm inimest oma saja miljoni sõnaga lõpparve teinud.
Esimene neist oli üks preester, kes paljude teenistusaastate jooksul pühakirja nii ainulaadselt pikkades jutlustes oli käsitlenud, et tal tihtipeale kõrvus pinises. Tema aga neil helinatel ennast segada ei lasknud, sest tema arvates pidi Meie Isa teenistujate jaoks kusagil kindlasti mõni ladu varuks olema, juhul kui mingi sõnamoon tõesti otsa peaks saama.
Ühel päeval, kui ta oma pühapäevajutlusega parajasti algust oli teinud, kuulis ta kõrvus neid lühikesi kangekaelseid signaale, mis tähendasid, et tal nüüd vaid kümme sõna järele oli jäänud. Kuid isegi sellele ta tähelepanu ei pööranud.
"Ülemus puistab ilmselt nii mõndagi veel peale, helde nagu ta on," mõtles ta kergemeelselt.
Ta oli parajasti keset mõttekäiku, mis algas Jeesuse vee peal käimisega, ja jätkus võrreldes seda jumalikku promenaadi selle jumalakartmatu käitumisega, mida paljud patu orjad meie kergemeelsuse ajastul ilmutavad meie muuseumide ja kultuuriinstitutsioonide ees dekoratiivbasseinides ebakaines olekus öösel paljalt solistades. Ta jätkas, nagu poleks mitte midagi kuulnud:
"Nüüd vaidleb patune: aga logelemine ei ole ju kellegi patt -."
Seepeale jäi kirikus jumalikult vaikseks. Tukastanud kogudus jõllas järsku üllatunult ülespoole. Kas siis nende sõnadega jutlus lõppeski? Jah, ilmselt küll, sest pastor seisis käed näo ees ega öelnud enam midagi. Mõningase viivituse järel kõlas segaselt orelimäng.
Sel päeval jõudsid kõik oma suureks rõõmuks enne Ärapanijat missalt koju, hinges pastori kosutav lõppsõna, et logelemine ei ole kellegi patt.
"See oli küll üks harukordselt ilus jutlus," ütlesid koguduse liikmed üksteisele, ja mitte keegi ei aimanud, miks pastor peale seda pühapäeva rahvastikuregistri kantseleisse vaikides tootvale tööle üle viidi.
*
Järjekorras teine, keda Meie Isa mölaohjeldamine tabas, oli üks pesuvahendite osakonna suhtekorraldusmees. Tema elukutse seisnes selles, et hommikust õhtuni, ja eriti just lõunasöökide ajal, olla erakordselt tore kõigi inimeste vastu, kellega ta ettevõte kokku puutus. Võite juba arvata, et see suhtekorraldusmees teadis kõiki lõbusaid lugusid pesuvahenditest, mis on olemas, ja üksjagu veel peale ka, ning peale selle oskas ta rääkimise ajal oma pimestavvalgete hammaste saatel naeratada nii, et rahvas tema ja ta pesuvahendite järele lausa hullus.
"Iga kord, kui ma suu avan, pannakse kusagil maailma nurgas paar sokke meie pesuvahendisse," tavatses ta oma vastupandamatu naeratuse saatel öelda, kusjuures selle oli ta ettevõtte statistikaosakond tema jaoks välja arvutanud, nii et see isegi vastas tõele.
Säärase suhtekorraldusmehe kõrvus helises muidugi mõista päris sageli. Peale igat signaali jäi ta aga veidi mõtlikuks ja samal päeval ta Dry Martinit enne lõunasööki ei tarbinud, sest vaat Dry Martini tegi ta keele sootuks pehmeks, nii et toredad sõnad ja toredad loosungid tema naerul suust lausa voolasid välja nagu mõni tore jõgi, millesse koduperenaisühingud ja edasimüüjad himurasti uppusid.
Kui viimased korduvad lühikesed signaalid tema kõrvus kõlasid, istus ta ja sõi parajasti oma firma kulul lõunat koos delegatsiooniga Kodude Uurimusinstituudist. Tol päeval oli ta jõudnud oma Dry Martini juba alla libistada ja enne kui ta oma viimsekella kukkumist lõplikult tajus, pillas ta toredasti:
"Võtke ükskõik milline pesuvahend ja võrrelge seda meie omaga!"
Alles siis sai ta pidama. Issand jumal, kümnesõnakell! Ja üheksa oli juba öeldud! Ainult üks sõna veel, mõtles ta, ainult üks!
Ta pistis käe oma toredasse kuuetaskusse ja võttis välja testri oma firma pesuvahendiga, mida ta alati kaasas kandis. Ta kallas oma veiniklaasi surmava annuse oma firma pesuvahendit, tõstis klaasi oma pimestavvalge naeratuse saatel Kodude Uurimusinstituudi lummatud ametnike poole ja lausus:
"Tore!"
Ta jõi põhjani ja kukkus kütkestaval kombel surnult pikali. Sest üks suhtekorraldusmees ei saagi elada ilma võimaluseta öelda idee kohaselt midagi toredat.
*
Nüüd huvitab teid muidugi, kes see kolmas mees küll olla võiks, kes oma sajale miljonile sõnale lõpu peale tegi. Aga palun, just seda ma ju pidingi teile ütlema, et see oli kõigest üks poliitik. Ta muudkui seletas ja vingerdas ja esitas süüdistusi ja luiskas ja kraakles kergemal kujul nii, et enne kui ta viiskümmend aastatki täis saada jõudis, oli tema kõrvus helisenud juba 99 korda.
Aga nüüd olid valimised ukse ees ja see poliitik istus ümarlaua taga koos kuue poliitilise vastase ja saatejuhiga, sest hetke pärast pidi igatahes algama teledebatt.
See poliitik, kellest jutt käib, vahtis üksisilmi kaamerasse ja ütles oma hoolikalt väljamõõdetud aja jooksul üksteist tuhat viissada kuuskümmend kolm sõna, mille hulgas esinesid huupi välja võttes turvalisus, kõigi, pension, i-valimised, te valetate, elustandard, vandenõu, valijad tahavad teada, pension, i-valimised, rumalused, eelarve, 2023, fondid, i-valimised, tavalised inimesed, madalapalgalised, usaldus, pension ja i-valimised.
Kui aeg lõppsõnaks kätte jõudis, helisesid selle poliitiku kõrvus lühikesed signaalid. See lõi ta niivõrd pahviks, et ta lausus kogu rahvale täiesti spontaanselt: "Olen ajanud nii palju käojaani, et pean nüüd oma lõuad."
Tänu sellele lõppsõnale valiti see poliitik peaministriks ja seejärel valitses ta veel pikki aastaid.
Et valijate sisserääkimise peale hulgaliselt aega kulutada ei olnud enam võimalik, siis jäid selle asemel terved päevad mõningase arupidamise ja paljude asjade jonksu ajamise tarbeks alles, nii et ta tunnistati läbi aegade parimaks peaministriks sel maal või vähemalt nii oli erakonna aastaraamatusse kirja pandud.
Ja kui ta surnud ei ole, siis valitseb ta tänapäevani.
*
Ning just praegu, samal ajal kui te alljärgnevat loete, on Meie Isa võtnud istet ja teeb oma kaasale kokkuvõtet oma suure mölaohjeldamise tulemustest.
"Kuuled nüüd, Õyeriin, kuis härrade poolel oluliselt vaiksemaks on jäänud," teatab ta. "Nüüd peaksime hakkama ikkagi ka selle peale mõtlema, kuidas neid ohjeldamiseeskirju naispoolelegi laiendada, kuuled sa. Selles peaksid vast sa ise ka ikka kaasa lööma, kes sa meil siin võrdõiguslikkuse teemal kogu aeg muudkui vigised." (Meie Isa mõtles salamahti, et kõige parem oleks ju see, kui ta endagi mutt neid mölaeeskirju järgiks, aga välja ta seda ei öelnud, muidugi.)
"Võrdõiguslikkus võrdõiguslikkuseks," ütles Meie Isa kaasa. "Aga säärase mölaohjeldamise daamide peal võid läbi viia ainult üle minu laiba, Kalev-Krisostoomus."
Sellega oli vist kuidagi nii, et Meie Isa kaasa ei ole surelik. Vaat selles kogu teie kitsuke õnn peitubki, te egopidamatusega mölahargid!